Miks tuleb sporditoetus töötajatele kuu alguses kätte anda ja see lõpus laiskadelt tagasi küsida?

Kui täna hüvitatakse sinu ettevõttes spordikulusid tšekkide alusel, siis kuidas saaks seda teha 2x efektiivsemalt? Sellele küsimusele on tegelikult juba 40 aastat tagasi vastuse andnud psühholoogid Daniel Kahneman ja Amos Tversky. Oma uuringute eest sai Kahneman 2002. aastal ka Nobeli majanduspreemia – see oli ka esimene kord, kui preemia pälvis psühholoogiateadlane.

Oma uuringutes ei keskendunud Kahneman ja Tversky toona mõistagi suurte ja higiste tšekihunnikute läbitöötamisele, vaid leidsid lihtsalt, et inimeste hirm kaotuse ees on märksa suurem kui nende rõõm sama suurest võidust.

Katse nr 1

Anname inimesele näiteks võimaluse visata kulli ja kirja. Kulli “auhinnaks” on see, et osaleja maksab 10€. Mis te arvate, kui suur peaks olema vastutasuks kirjaga saadav võit, et ta üldse kaaluks mündi viskamist?

Vastuseks on, et võit peaks sellisel juhul olema suurem kui 20€. Ja vahet ei ole, kas summad on marginaalsed või suured; kas inimene on rikas või vaene. Mõte jääb ikka samaks. Üllatuslikult tunnetavad ka rikkad inimesed väikest kaotust pea sama valusalt kui vaesemad.

Graafik, mis näitab kujundlikult väga ilmekalt seda, kuidas inimesed kardavad kaotust palju enam, kui nad hindavad sama suurt võitu. Vahe on kaotuse “kasuks” enam kui kahekordne.

Katse nr 2

Kujuta nüüd ette järgnevat: kaks inimest plaanivad kihla vedada ja on parajasti kokku leppimas, mis ühe või teise kaotuse-võidu korral juhtub. Majandusteooria kohaselt peaks olema loogiline, et sa oled kihlveoga nõus igal juhul, mil su võit ületab kasvõi minimaalselt sinu kaotuse. Miks? Sest võiduvõimalus on täpselt 50%.

Kihlvedu pole ju kasiino, mille ärimudel ütleb, et  su võiduvõimalused on tegelikult praktiliselt olematud. (Kuigi ka kasiinosõltlastel töötab tegelikult seesama kaotushirm. Nad ei saa lõpetada, sest nad ei mõtle enam sellele, kui palju nad võivad võita, vaid sellele, kui palju nad on kaotanud ning soovivad seda tagasi saada.)

Nad ei mõtle enam sellele, kui palju nad võivad võita, vaid sellele, kui palju nad on kaotanud.

Olgu, see tundub loogiline. Aga kuidas puutub see kõik nüüd sporditoetusesse ja tšekkide kogumisse? Kujutame ette, et sul on väga lahe tööandja ja ta on valmis iga kuu maksma sinu sportimise ja kehalise vormisoleku eest tubli harju keskmise – ehk näiteks 30€.

Ühel juhul saad sa oma 30€ preemiana trennis käimise eest, tood selle tõestuseks oma töösse mattunud raamatupidajale kuludokumendid ja täidad aruande.

Teisel juhul on tööandja andnud sulle spordiraha kuu alguses kätte ja kui sa kuu jooksul sellega midagi ei tee, siis jääd sa sellest lihtsalt ilma. Millisel juhul on tõenäolisem, et sa teed selle kuu jooksul midagi oma tervisele kasulikku? Teadus näitab, et pole isegi mingit kahtlust – teine versioon on trenni minekuks kaks korda tugevam motivaator.

Teadus näitab, et pole isegi mingit kahtlust – teine versioon on trenni minekuks kaks korda tugevam motivaator.

Tundub üsna loogiline! Aga kas te kujutate nüüd ette ka seda koormust, kui tööandja peab iga kuu alguses kõigile töötajatele 30€ andma, kuu jooksul trenniskäike kontrollima ning kuu lõpus raha pooltelt inimestelt jälle tagasi korjama?

Või kas kujutate ette seda, millist negatiivset hoiakut see raha kokkukogumine tööandja suunal kujundab? See on ka ilmselt põhjus, miks ükski tööandja seda selliselt ei tee – kuigi teadustöö ütleb, et nii just peakski.

Aga just sellel kohal päästab olukorra SportID – ilmselt kõige lähedasem versioon sellele psühholoogide kirjeldatud ideaalmudelile, mis aitab trenniraha makstes võimalikult edukalt töötajad liikuma saada.

Iga kuu alguses saavad töötajad teate, et nende tööandja on neid taas sporditoetusega rõõmustanud. See kiri sisaldab tööandja logo, mis tekitab oma hooliva tööandja suhtes positiivseid emotsioone.

See kiri sisaldab tööandja logo, mis tekitab oma hooliva tööandja suhtes positiivseid emotsioone.

Kuna kolmandal kuul enamik inimesi seda kirja enam põhjalikult ei loe, ilmselt isegi ei ava, siis on tähtsaim info olemas juba kirja pealkirjas: “Sinu tööandja on teinud sulle sportliku kingituse!”. Ahhaa, raha on kontol, väga hea – mõtleb ilmselt enamik kirjasaajaid.

Kuu lõpus saabuvad kasutajatele teated, et kui ikka veel spordikontol vedeleva rahaga oma tervist edendama ei hakka, siis jääb ta sellest lihtsalt ilma. Nüüd enam tööandja logo sellel kirjal küljes ei ripu. Ja te arvasite õigesti: nende kirjade avamise määr on väga-väga suur. Eriti veel siis, kui võrrelda statistikat kuu alguse kirjade omaga.

Nüüd enam tööandja logo sellel kirjal küljes ei ripu.

Taaskord on võidurõõm ikka ja alati väiksem kui kaotushirm. Väga paljud inimesed loevad kirja ja lähevad nüüd trenni või vähemalt massaaži. Päris paljud lõpuks siiski ka ei lähe – mis teha! Ega vägisi kedagi sundida ei saagi. Küll aga saame olla kindlad, et neile antud trennimotivatsioon on rohkem kui kaks korda tugevam kui tšekke kompenseerides.

Kui aga arvad nüüd, et sinu ettevõtte kulud on väiksemad siis, kui jagate spordikompensatsiooni tšekkide alusel – sest raha kasutasid ju vähesemad! -, siis mõelge uuesti. Lugege hoopis läbi meie mõne aja tagune blogipostitus, mis räägib sellest, kuidas kulutate tegelikult rohkemgi veel.

Head analüüsimist, kuidas oma töötajaid ja iseennast senisest rohkem liikuma saada! Ka tulevikus heade näpunäidete saamiseks lisa end SportID facebooki lehe jälgijaks.

Vaata lisaks:

Daniel Kahneman räägib videointervjuus, mis on kaotuse hirm ning ka sellest, miks inimesed endale kuuluvad asju hindavad palju kallimalt, kui selle väärtuseks hindavad nende sõbrad.

Mentaalne raamatupidamine ehk kaotushirmu 4 printsiipi. Richard Thaler annab nõu, kuidas uudiseid võitudest ja kaotustest doseerida õigesti.