Kas füüsiline töö asendab trenni?

Kas füüsilise töö tegija peab trenni tegema? Sageli arvatakse, et ei pea. Ühest seisukohast on see õige, et füüsilise töö tegija saab tööpäeva jooksul hea füüsilise koormuse mida kontorirott ei saa, aga paraku mida raskem füüsiline töö inimesel on, seda parem peab olema tema füüsiline ettevalmistus, et seda koormust ära taluda ilma tervist kahjustamata. Kuidas ettevõttes sellele teemale läheneda?

Kes peab trenni tegema ja kes on sellest vabastatud?

Sageli inimesed usuvad, et trenni peavad tegema istuva töö tegijad, eeskätt kontorirotid ja need, kes tööl juba niigi liiguvad, on trenni tegemisest vabastatud. Vabastust põhjendatakse suure füüsilise koormusega. Jah, terakene tõtt selles on, et need kelle füüsiline pingutus on tööl suurem ei pea niiväga muretsema oma südame tervise pärast, sest nad saavad üldfüüsilise koormuse tööl kätte, mida kontoris laua taga istuv töötaja ei saa. Kuid see ei tähenda, et füüsilise töö tegijad saaksid treeningust vabastuse. Miks?

Füüsilise töö tegijate kõige suurem risk tervisele on ülekoormus luu- ja lihaskonnale. Ülekoormus tekib, kui koormus ja puhkus pole tasakaalus ja kui füüsiline ettevalmistus ei vasta töökoormusele. Näiteks, kui istuva töö tegija, kes trenni ei tee, suunata füüsilisele tööle ilma piisava ettevalmistusest, siis on väga tõenäoline, et kuu aja jooksul tekib nii väsimus kui lihaspinged. Halvemal juhul ka mõni ülekoormusest tingitud haigus nt karpaalkanali sündroom ehk randme piirkonna ülekoormus, epikondüliit ehk küünarliigese ülekoormusvms.

Ideaalis peaks nii tööandja kui töötaja oskama hinnata füüsilist ettevalmistust tööülesannete täitmiseks. Teine võimalus on, et seda hindaks töötervishoiuarst, aga sageli kahjuks seda teenust neilt ei tellita, sest lähteülesande koostamiseks oleks vaja teada, mida me täpselt teada tahame. Siinkohal võiks appi paluda tööfüsioteraapiaga tegelevad füsioterapeudid, kes oskavad nõu anda, milliste testidega on võimalik hinnata inimese füüsilist ettevalmistust erinevate tööülesannete täitmiseks. Samuti hindavad tööfüsioterapeudid töökoormust kui 1+1 kokku panna, siis on võimalik öelda, milline peaks olema töötaja ettevalmistus antud töö tegemiseks ja kuidas hoida töö ja puhkus tasakaalus, et vähendada ülekoormuse tekkimise ohtu. Seejuures on väga oluline osa tööst tingitud ülekoormuse vähendamisel vastutoimelistel harjutustel. Näiteks pikka aega istudes lüheneb puusa painutajalihas, selle tulemusena võib muutuda kehaasend, ülakeha on ette kallutatud, sellest tingitult tekib suurem koormus alaseljale ja kui lihaskond pole piisavalt treenitud, siis ülekoormus väljendub selja kiiremas väsimises või seljavalus. Sellisel viisil saab kõik tööasenditest ja –võtetest tulenevad riskid ära hinnata ning anda soovitused vastutoimelisteks asenditeks ja harjutusteks, mille sooritamiseks ei pea alati minema treeningsaali. Neid saab teha puhkepausidel või muutes asendit.

Inimesed ise kipuvad ülehindama oma füüsilist ettevalmistust või loodavad sellele, et nad kohanevad ja harjuvad koormusega ära. Heal juhul see nii ka läheb, halvemal juhul mitte. Aga isegi, siis kui inimene harjub töökoormusega ära kuid pärast tööd on nii väsinud, et midagi muud enam teha ei jõua, siis hakkab see mõjutama tema sotsiaalseid suhteid ja emotsionaalset tasakaalu. Üle keskmise tugev väsimus pärast tööd näitab, et töökoormus ei vasta inimese suutlikkusele ja ta muutub rahulolematuks. Sellest väheneb tema panus töösse ja see pole kasulik ühelegi osapoolele.

Parim lahendus on see, et töötaja füüsiline ettevalmistus on selline, et ta jõuab ära teha oma töö ja suudab ka töövälisel ajal oma kohustusi täita, on seeläbi rahulolev ja  Selles osas on vaja mõlemal osapoolel pingutada.

Kuidas saada töötajad treenima? Üks võimalus selleks on alustada tervisepäevadest. Selle kohta saab lugeda täpsemalt järgmisest Merle kirjutatud postitusest…

Merle Leiner

Merle on VIREO füsioteraapia ja rehabilitatsioonikeskuse eestvedaja ja tagant tõukaja. Hariduselt füsioterapeut (MSc).

Lisa kommentaar