Kondimootoriga tööle: “Projekti nimel jätsin bussi kuupileti ostmata!”

“Kondimootoriga tööle!” projekt hakkab lõpusirgele jõudma ning enne, kui selguvad parimad, heidame pilgu ka mõne tiimi senistele pingutustele. Boosti mahlabaaride naiskond tegi võimalikult hea tulemuse jaoks nii mõnegi ohverduse: üks matkas jalgsi koju koos raskete reisikottidega, teine aga jättis septembrikuu bussikaardi üldse ostmata.

Boosti tiim on eriline: terve võistluse jooksul pistsid nad rinda meie enda, Firmaspordi võistkonnaga. Vahepeal oli ees üks, siis jälle teine. “Otseselt võistlust me kellegagi ega omavahel ei korraldanud, pigem jälgisime, et liiguksime sama aktiivselt kui teised võistluses osalevad grupid,” ütles tiimi liige Marleen. “Aga kui nägid, et teised on sinust päris paljuga juba ees, tekkis soov ka ennast rohkem liigutada,”  lisas Laane Reti.

“Loomulikult tekkis väike võistlusvaim, mis pani veidi rohkem pingutama ja võimalusel pikemat teed kasutama,” kirjeldas enda kogemust Maili.

Kui Boosti tiim projektiga alustas, ei uskunud nad, et hakkavad ainult selle ettevõtmise pärast enda jalgsi või rattaga liikuma sundima. “Niikuinii pole mul autot ning kõik päeva vahemaad läbin jalgsi või rattaga. Aga kui hakkasin kilomeetreid sisse lööma ja meenus, et mingi vahemaa olin siiski olude sunnil autoga liikunud, tuli kahetsus, et miks ma küll ratast ei kasutanud…” tõdes Laane Reti. “Aga eks see olegi antud projekti mõte,” lisas ta. “Alguses tundus, et kilomeetreid ei tule ja ei tule ning hakkasin meelega ühest linna otsast teise jalgsi liikuma, kaasates ka sõbrad. Nii tekkis eesmärk saada iga nädal vähemalt 30 km jalutades kirja,” rääkis naiskonna liige Madli.

Tiimi liikmed Anna-Kati ja Marleen

“Põnevus, mida ürituse algus tekitas, oli päris suur – kõiksugu äppide testimine ja nii edasi,” kirjeldas tiimi liige Anna-Kati nüüdseks juba nelja nädala tagust aega. Ka tema liigub igapäevaselt jala ja rattaga ega uskunud, et projekt midagi muudab. “Tegelikult muutis küll. Juba 1. septembril, kui ma oma pagasiga Tartu bussijaama potsatasin, mõtlesin, et okei, nüüd lähen küll bussiga koju, muidu õlg kukub ema poolt kaasa pandud toidukoorma all lihtsalt küljest ära.”

“Siis aga meenus, et sai ennast ju kirja pandud ja pole mul häda midagi, vantsin koju,” rääkis Anna-Kati, “kirusin ennast küll, aga jõudsin siiski elusana kohale.”

Projekti nimel tehti ohverdusi teisigi. “Ma ei ostnud endale isegi linnaliini kuupiletit. Seda selleks, et oleksin pidevalt motiveeritud jala liikuma. Piletit pole siiani ostnud, ” rääkis Marleen. Põnev oli Boosti tiimi jaoks ka teadmine, kui palju tegelikult päevas liigutakse. “Üsna aktiivse inimesena tajun küll, et olen terve päeva liikvel, kuid peas ju kilomeetreid päris kokku ei loe. Seega oli päris suur üllatus, kui mõni päev tuli lõppskooriks 14 km. Ennastki ehmatas,” kirjeldas Laane Reti enda üllatust. 

Naiskonna teele sadas ka erinevaid takistusi. “Kuna mina ei suutnud leida sobivat sammulugeja rakendust ega mingit muud moodust, siis otsustasin päeva lõpus oma mälu järgi teekonna Google Maps’i kirjutada, mis mulle siis kenasti kõik vahemaa kokku arvutas,” rääkis Laane Reti. “Samas peab selleks olema aga väga hea mälu, või siis nagu minu puhul – märkmik kõikide päeva tegemistega, mis aitab tagantjärgi vahemaid meenutada,” selgitas ta.

Tiimi liikmed toovad välja, et mõnel päeval jäi käidu ka üles märkimata, sest veebi läbitu kirjapanek oli veidi tüütu ja kippus päeva lõpus ununema. Ent vead kaalus siiski üle positiivne. “Kokkuvõttes on see minu meelest üks tore ettevõtmine, mida tasub tõesti jälgida. Tekib ikka palju tervislikum tunne,” sõnas Laane Reti. “Nüüd, neli nädalat hiljem, tundub jala liikumine meeldivam,” rääkis Madli, kes projekti jaoks ühest linna otsast teise jalgsi hakkas liikuma. “Mida ma õppisin? Ilmselt seda, et kodust tööle ja loengusse on lühem maa, kui varem tundus,” pani Maili asjale punkti.10313172_10152607191323841_4546779267431866912_n