Kuidas töötav lapsevanem trenni jõuaks?

Sattusime lugema üht Southwesterni ülikooli uuringut sellest, millised on nende töötavate emade probleemid, kes sooviksid rohkem kehaliselt aktiivsed olla. Selgus, et probleemid on ühiskonniti universaalsed – ning samuti on siin äratundimist isadel ja kõigil töötajatel laiemalt, kelle jaoks ajafaktor on esmase tähtsusega.

Esimesena on otseloomulikult mainitud ajafaktorit, mida toovad trenni segava tegurina välja ka paljud mittevanematest töötajad. Hoolimata sellest, et see on sporti takistavatest probleemidest enimmainitud, ei ole aga leitud korrelatsiooni inimese tegeliku kehalise aktiivsuse  ja nende töövälise vaba aja vahel. Mida uuringu tegijad silmas peavad, on see, et spordi tegemiseks leiavad aega nii need, kel on rohkem aega, kui ka need, kel on aega vähem.

Southwesterni uuringu järgi ei ole seost inimese vaba aja ja tema kehalise aktiivsuse vahel.

Seega võime järeldada, et need, kes peavad sporditeemat enda jaoks tegelikult oluliseks, suudavad oma päevaplaani ka selliselt sättida, et trenn sinna mahuks. SportID kaasasutaja Hans Üürike räägib ikka: kui USA president Barack Obama suudab leida aega trenni teha ja sätib muud tegevused selle ümber, siis pole Hansu ajagraafik kindlasti tihedam, kui Obama oma.

Southwesterni ülikooli uuringus oli emade seas peamiseks põhjuseks trennist loobumisel aga hoopis süütunne oma pere ees. Kuidas minna sportima, kui mees ja lapsed on unarusse jäetud? Vahel tunnistati aga üles ka asjaolu, et ei tunta partneri tuge sportima minekul, mis vähendab omakorda spordiga tegelemise võimalusi.

Samuti toodi välja puudulikud lastehoiu võimalused spordihoonetes, eriti nende poolt, kellel olid päris väikesed lapsed. Aga ka see, et polnud võimalik koos lastega trenni teha – seda arvasid need, kellel olid juba veidi suuremad lapsed.

foto: cityandbaby.com

Eks paljud neist takistustest on kindlasti ka meie töötavatele emadele tuttavad. Õnneks arutles seltskond uurijaid Southwesternis ka lahenduste üle. Järgnevalt paar parimat mõtet, mis tasub igaühel kõrva taha panna.

Tööandjad saaksid teha lõunapausi pikemaks neile, kes soovivad trenni minna – tööpäeva keskel oleks tunnikese trenni jaoks suurepärane võimalus. Halb variant on aga see, kui inimene peab valima selle vahel, kas süüa lõunat või käia trennis.

Kui teha lõunaajal tööpäeva sisse kahetunnine paus, olekski võimalus trenni minna olemas. Muide – paljud oleksid nõus selle nimel tulema tööle pool tundi varem ja lahkuma pool tundi hiljem. Kindlasti võiks see pikem paus olla vaid sportlike inimeste privileeg ja veel üks asi, millega tööandja saaks töötajat sportlikumate valikute poole suunata. Ent lõuna ajal treenimine saab veel teisegi plusspunkti.

Spordiklubide kuukaardid, mis kehtivad hommikustele ja lõunastele pakettidele, on märksa soodsamad kui tipptunnipaketid.


Elukaaslastena võiksime aga kõik olla mõistvad teise poole sportimisharjumuse suhtes. Aidake lapsi hoida ja laske kaaslane trenni, tehke ka ise sporti ja näidake eeskuju. Lõppude lõpuks soovime kõik, et meie elukaaslased oleksid niisama rõõmsad, roosad ja tervislikud nagu siis, kui me nendega tutvusime.

Kui teie ettevõttes töötab palju lapsevanemaid ja nende spordikulude haldamine käib üle jõi, tasub kaaluda liitumist SportID-ga. Võtke meiega ühendust – kasvõi kohe -,  ja uurige, kuidas SportID teie ettevõttele kasulik saab olla!

Loe järgmisena: Efektiivsus ennekõike – tuleb tuttav ette?