Kas sporditšekimajandus on otstarbekas?

Paljudes ettevõtetes on toimiv tšekkide alusel hüvitatav spordikompensatsioon. Võib olla ka teil. Kuidas te aga teate, et töötajad esitavad teile ainult enda isiklikke tšekke? Lisaks tasute riigile veel erisoodustusmaksu  – ja õige kah, sest ujula prügikastist võetud tšeki eest kellelegi raha maksmine ei ole tõepoolest teie ärikulu. Kui olete sellist kulu valmis tegema, siis on ka igati õiglane, et selle eest maksud ära maksate.

Kui laialdane on selline skeem? Kas see puudutab ka meie ettevõtet? Kuidas seda vältida? Need on küsimused, mis esile kerkivad ja millele püüame nüüd vastata.

“Kahtlemata on see teoreetiliselt võimalik, aga meie ettevõtet see ei puuduta.”

Nii kõlab levinuim tšekiapostlite lugulaul. Õigus on selles, et nende töötajad pole millegi poolest ebaausamad kui keskmine inimene. Õigus ei ole neil aga seetõttu, et kahjuks puudutab see kõiki ettevõtteid.

“Ma käin väljas jooksmas, aga see on ju tasuta, seega ei saa ma sportimise eest raha.”

“Mulle meeldib teatris käia ja minu hobi ei toetata ning see ei ole minu suhtes aus.”

“See on ju tegelikult mõeldud meile palgalisana, miks siis mina ei peaks seda saama?”

Ausalt inimesel on lihtsalt alati vaja leida mingi sisemine õigustus, et kognitiivne dissonants summutada. Seesmise ebakõla summutamiseks on need väited head ja nii rändavadki paljud suvalised tšekid firmades raamatupidajatele, kes nende alusel raha ettevõtte kontolt töötaja kontole liigutavad. Kokku tuhandeid ja tuhandeid eurosid, mida võiks vaadelda ka kui lihtlabast vargust.


“Kortsus jõusaalitšekk ei ole ju tegelikult päris raha.”

Ometi te ju tunnete ennast ja oma kolleege. Te teate, et needsamad töötajad ei murraks öösel firmabossi koju ega tühjendaks tema mantlitaskus olevat rahakotti peenrahast. Umbes 30€ väärtuses libatšekke  esitab sama inimene ühes kuus aga silmagi pilgutamata. Miks siis nii?

Seda temaatikat on põhjalikumalt uurinud Dan Ariely. Tema eesti keelde tõlgitud raamatu “Irratsionaalne inimene” 11. ja 12. peatükk kirjeldavad Harvardi, MIT ja teiste USA eliitülikoolide tudengitega tehtud nn. aususe mõõtmise katseid. Sihtrühmaks olid seega ammu väljakujunenud isikuomadustega peatselt inimkonna tunnustatud eliiti kuuluv seltskond. Kui palju sellised “eliitinimesed” siis petavad?

Konkreetses katses osalesid MIT tudengid ning testi ülesandeks oli lahendada 20 suhteliselt triviaalset matemaatikaülesannet piiratud aja jooksul. Iga õige lahenduse eest maksti neile 50 senti. Kontrollrühma tulemuseks oli 3,5 õiget vastust etteantud aja jooksul. Grupp, kes pidi ise oma vastused katse läbiviijatele ütlema, sai õigete vastuste arvuks 6,2.

Eriti huvitav oli aga kolmanda grupi katsetulemus: nemad pidid esmalt oma vastused ise ütlema ning said seejärel iga õige vastuse eest kupongi, mis tuli hiljem 50 sendi vastu vahetada. Selliste tingimustega rühm väitis end olevat lahendanud keskmiselt koguni 9,4 ülesannet ehk peaegu 3 korda rohkem, kui see reaalselt võimalik oli. Mõttekoht?

Siin on ka ilmselt peamine põhjus, miks võib iga ülemus oma rahakoti julgelt töölauale jätta, kartmata, et kolleeg tema vaskmüntidega plagama paneb. Sporditšekkide vastuvõtmisse peaks aga suhtuma kriitiliselt, sest “see kortsus ja õnnetu jõusaalitšekk ei ole ju tegelikult päris raha” – umbes nii me kõik mõtleme.

checque


Mida siis teha, et olukorda parandada?

Kui te olete veendunud, et teie enda sissetallatud tšekisüsteem on kordades parem, kui meie enam kui 200 Eesti ettevõtte kogemusest kokku pandud keskkond, soovitame teil muuta spordikulude deklareerimise korda. Näiteks saaksite selleks teha spetsiaalse aruandeblanketi, mille sisu võiks olla umbes selline:

“Mina, Mari Murakas, kinnitan, et esitatud tšekid kogusummas 90€, perioodist 1. jaanuar kuni 31. märts, on minu isiklikud spordikulud, mille rahalist hüvitamist soovin oma tööandjalt vastavalt meievahelisele kokkuleppele.”

Kuidas peaks see olukorda parandama? Dan Ariely on oma raamatus “Irratsionaalne inimene” kirjeldanud katset, kus pani kontroll- ja testrühmad taas eelpoolmainitud matemaatikaülesandeid lahendama. Sel korral oli kolmandale rühmale antud ülesanne enne lahendamist piibli kümmet käsku meenutada ja panna kõik meeldetulnu ka kirja.

Huvitav asjaolu oli see, et selles testrühmas ei erinenud esitatud õigete matemaatikaülesannete vastuste protsent kontrollgrupi tulemusest. Ja veel huvitavam oli see, et see ei sõltunud sugugi sellest, mitu kümnest käsust kellelgi meelde tuli.

Ausalt vastasid nii need, kellel meenus enamik kümnest käsust kui ka need, kes neist peaaegu ühtegi ei teadnud, vaid ainult püüdsid neid meenutada. Seega: meenuta inimestele, et tegelikult on nad ausad – ja tõenäolisemalt nad siis ongi.

man-in-suit-holding-contract-and-pen


Meie üks ja esimene soovitus oleks siiski liituda SportID-ga. Meie ligi 300 lepingulist partnerit on igal sportimiskorral kohustatud kontrollima inimese isikut. Samuti ei saa ükski töötaja minna ja endale korraga mitut piletit soetada – nii jääb ka ära mure, et maksate lisaks enda töötajale veel ka tema pere- või sõpruskonna sportimise eest.

Sinu ettevõtte töötajad pole tegelikult kindlasti halvemad kui teiste firmade omad. Päris kindel on aga see, et tšekkide alusel spordikulude hüvitamise süsteem pole kasulik mitte ühegi ettevõtte jaoks. Võtke meiega ühendust – kasvõi kohe -,  ja uurige, kuidas SportID teie ettevõttele kasulik saab olla!

Loe järgmisena: Meie firma tegi spordiklubiga lepingu ja kõik töötajad on rahul. Olete kindlad?