Trennitšekkidega Toobali ja Stalnuhhini jälgedes

Viimaste nädalate uudiste valguses on meile kõigile selgeks saanud tõsiasi, et oleme taas Riigikokku valinud pundi kõige suuremaid pätte terves Eestis. Kui ikka vähegi võimalik, “toobeldatakse” ämma traktorisse tsisternide viisi kütust ja pärast rasket kütusevedu võetakse tanklapoest ka väike kabanoss suurema nälja kustutamiseks hamba vahele. Ja ikka maksumaksja kulul.

Põhitöökohal pole aega nuppu vajutamas käiagi, sest tuleb kärutada suure maasturiga külast külla ja talust tallu valijatega kohtuma – ikka nii umbes 15 000 kilomeetrit kuus.

Aga stopp! Meil on ju tegelikult olemas sarnane näide tavaelust. Paljud firmad maksavad kulutšekkide alusel oma töötajatele sporditoetust. Käid sportimas, tood tšeki ja saad raha tagasi. Ideaalis lihtne. Kuidas aga päriselus asjad toimuvad?

Loomulikult toimetavad paljud nii nagu vaja: käiaksegi sportimas ja rõõm tagasisaadud rahast on aus ja ehe.


Paraku leiab aga ka vastupidiseid näiteid. Eesti ühe tuntuima panga töötaja esitas aga kuude kaupa oma tööandjale enda tuttava riiulifirma arveid, et iga kuu 26€ lisaraha kätte saada.

Kui lõpuks tööandjal huvi tekkis, et mis müstiline ja ennekuulmatu koht see on, kus tema töötaja trennis käib, tegi ta väikese päringu äriregistrisse nägi: firmal polegi mingit käivet ja sporditegevus nende põhikirja kaugeltki ei kuulu. Pettusega vahele jäänud töötaja oli seepeale ja arvas nii:

“Aga öelge siis, mida ma sinna tšeki peale peaksin laskma panna, et oma raha kätte saada?”

Või mida arvata näiteks sellest, et Eesti ühe suure IT firma töötaja otsib poolaasta lõpus sõpradelt kokku 120€ väärtuses sporditšekke, et need 120€ oma tööandjalt kätte saada?


Näiteid sellest, et valijad polegi tegelikult põrmugi paremad kui valitavad, on küll ja veel. Kas olete ikka veendunud, et kulutšekkide korjamine on parim viis ettevõttes sporditoetust maksta? “Ega me ei räägi siin tuhandetest eurodest, vaid paarikümnest,” arvavad mõned.

Tõsi – summad on võrdlemisi väikesed. “Tead, ma polegi viitsinud neid tšekke kokku korjata, kui ma trennis käin. Saan iga kuu oma spordirahaga vastu pükse,” räägib mulle hea sõber, kes töötab ühes teises suures IT ettevõttes ja teenib seal loomulikult viisakat palka. Ja nii siis ongi. Tšekimajandusel on mitu suurt viga.

Ausad inimesed, ei viitsi sellega jännata ja sinna oma aega kulutada, suured skeemitajad ei jäta aga ka neid piskusid eurosid välja võtmata.

Tšekkidega jahmerdamisest loobumine on tegelikkuses ülilihtne, aga siiski kohtame veel aeg-ajalt ettevõtteid, kelle esindajad kinnitavad veendunult, et neil on parim spordikulude haldamise süsteem: kõik saavad käia, kus tahavad, ja oma tšekid hüvitamiseks firmasse tuua.

Riigikogulased, kellest postituse alguses juttu tegid, võiksid ära lõpetada selle tobeda tšekimajanduse, mis Riigikogu mainet määrib. Riik maksku lõpuks ometi neile see summa palgalisana välja või võtke vastu seadus, et selle saab maksuvabalt kulude hüvituseks kätte.

Sporditšekkidega tasub aga samuti 2016. aastasse tulla, need siis seejärel prügikasti visata ja internetisüsteemile üle kolida – SportIDga saad skeemivabaks SIIN.

Loe järgmisena: Meie firma tegi spordiklubiga lepingu ja kõik töötajad on rahul. Olete kindlad?

Lisa kommentaar